Fin.

Kop-kop.

Mul on Teile üks jutt.
Lühike.

Nimelt - see postitus on eriline.
Sest ta on selles blogis suure tõenäosusega kõige viimane.

Sest see koht jäi mulle väikseks.

Ma olen tagasi. Millalgi. Kui hästi läheb, siis varsti. Äkki selle aasta numbri sees.
Aga ma ei julge lubada.
Ma ei julge üldse midagi lubada.

Aga ma julgen öelda, et KUI ma tulen, siis ma ei tule üksi.
Ja ma tulen teistmoodi ja teisel kujul.
Suure pauguga ehk.

Ma vihkan mõistujuttu, aga siia ma täpsemalt ei kirjuta.

Küsijatele vastan.
Sellistele küsijatele, kes lisaks meeletule muusikahuvile ka head kirjalikku eneseväljendusoskust valdavad, vastan ilmselt kohe pikalt. Fotofriikidele ka.


Aga ainus, mis esialgu täiesti kindel on -





siin on nüüd vaikus.

õnneks on meil juba päris palju häid ja palju paremaid muusikablogardeid.

Kohtumiseni mujal.