Uue aasta uued kujundajad.

Taste-makers.. kuidas see siis maakeeli kõlaks? Maitsekujundajad? Polegi väga kole sõna.
Briti maitsekujundajad ennustavad järgmise aasta tegijaid.

http://www.guardian.co.uk/filmandmusic/story/0,16373,1580828,00.html

Läbi käib erinevaid nimesid, enamik mulle tundmatud, osad siiski juba teada ja head, kuid üks nimi domineerib.
Arctic Monkeys saab NME toimetaja Conor McNicholase arvates suurimaks bändiks peale Oasist. Ma ei oleks vast nii suuresõnaline, aga potentsiaali selles bändis jagub ja minu armas iPod on nende materjali endas mahutanud juba päris pikka aega. Ka teised artiklis küsitletud märgivad sama bändi.
Samuti on siis nende arvamuste põhjal ootata We Are Scientists'i läbimurret, Carl Barat' uue bändi edu või vähemalt kõneaine pakkumine on paratamatu seega see on üsna turvaline pakkumine. Louis XIV, The Upper Room, Morning Runner ja Boy Kill Boy on veel mõned nimed, millel tasuks siis silma ja kõrva peal hoida.
Tuleb küll tunnistada, et kui üks Louis XIV lugu ja trobikond Morning Runneri omi välja arvata, siis ülejäänute kohta ei oska väga palju arvata.
Eks siis aasta pärast vaatame ja loeme tibusid/tibisid.

No-win situation.

Popmatters kirjutab Malaisia indie-fännide raskest elust.

http://www.popmatters.com/music/features/050927-malaysianindie.shtml

Maarjamaised indie-aanlased leiavad eeldatavasti omajagu sarnasusi ning oskavad murest aru saada.

Kõik ükskõik.

Eks ta nii kipub olema tõesti, et peaaegu kõik uued ja popid bändid kõlavad nagu Coldplay. Mis ei ole üldsegi väga rõõmustav väljavaade. Juba Coldplay ise kõlab nagu omaenda light-versioon ( jah, minu 2005. aasta parimate plaatide nimekirjas ei sisaldu X&Y).
Aga see video siin on päris hea.

http://www.everythingsoundslikecoldplaynow.com/

Ha-Haa!

"They're Coming To Take Me Away, Ha-Haa!". See muusikapala on oma hullumeelsuses omalaadne ja täiuslik.
Aga kui teda kuulata 21 erinevas versioonis ja järjest, siis võib nii mõnigi jõuda paika, kus pähklid jahivad oravaid. Nii et leebe hoiatus.

http://blog.wfmu.org/freeform/2005/09/21_variations_o.html

Väga kaugele arenenud sõltuvus.

Minu pikad piinad ja võõrutusnähud said lõpuks ometi otsa, sest hilinenud Q jõudis eile kohale. See on ka põhjuseks, miks siin nii vaikne on olnud - ma mediteerin oma lemmikajakirjaga. Päris kohutav, kuidas hingerahu kaob, kui mõni omaseks saanud asi ära jääb või hilineb.

Aga järgmisel kuul jõuab meieni Q Special Edition, millega tähistatakse John Lennoni 65. sünniaastapäeva. Sel puhul kingitakse meile ports haruldasi fotosid ning ajakirjaga kaasas olev plaat, mis sisaldab versioone Lennoni lauludest, esitajateks näiteks Maximo Park, Badly Drawn Boy, Stereophonics ja veel paljud.

Loodetavasti seekord ei hiline.

Kuidas saada snoobiks.

Selleks, et tark ja informeeritud välja paista, ei pea iseenesest sugugi väga palju teadma. Piisab mõnest üksikust eriti kummalisest ja hämarast inforaasust või terminist.
Et tõeliseks rocksnoobiks saada, tuleb ilmselt raamat osta, aga netilehelt saab maitse suhu ja paar fakti/terminit/teabetükikest ka.

http://snobsite.com/

Tõmbetuuled 2

Tõmbetuuled pakuvad täna tõmbamiseks kolm head lugu:

Echo and the Bunnymen – Stormy Weather
http://downloads.betterpropaganda.com/download.php?file=Echo_and_the_Bunnymen-Stormy_Weather_128.mp3

Art Brut – Top Of The Pops
http://artbrut.nikkidido.com/media/franchises/ab87totp.mp3

Devendra Banhart – Lazy Butterfly
http://savefile.com/files3.php?fid=4184413

Endal on ka natuke imelik..

..aga siin on järjekordne John Peeli teemaline postitus.
Nimelt on 17. oktoobril ilmumas topelt-CD "John Peel - A Tribute". Lood, mis sellel esindatud, on kirjas siin: http://nme.com/news/super-furry-animals/21049
Päris muljetavaldav, kas pole? Ja tõepoolest John Peeli vääriline.


Ja veel - ühe päeva jooksul teist sellist teemat tegema ei hakka, aga John Peelile pühendatud singlist saab lugeda siit http://www.guardian.co.uk/arts/news/story/0,11711,1577076,00.html

Mis? Kus?

Täna on õnneks juba neljapäev. Homsest on jälle kskile minna ja midagi teha.

Reede, 23.09
Klubi Maailm Tartus: [ndiesh]t*ee
http://www.baas.ee/indieshit/

Von Krahl Tallinnas: Elektroskeem
http://www.different.ee/elektroskeem/

Pool Kaheksa Pärnus: Indie - uue indie-ürituste sarja avaüritus

Laupäev, 24.09
Rotermanni Soolaladu Tallinnas: Ultramelanhooli tasuta kontsert

Takk...

Sigur Ros - Takk...
(EMI)
2005

Island on minu kujutlustes juba mäletamata aegadest alates esinenud müstilise ja uskumatu imedemaana, kus geisrite ja kivististe vahel kasvavad puud, mille okstel ripuvad viljadena andekad muusikud. Ja hämmastaval kombel ei lähe ükski neist viljadest mädanema.
Sigur Ros sobib seda kujutlust nii omaltpoolt tõestama kui ka sellele unenäole taustamuusikaks. Mis nende muusikagi on kui mitte üks suur ja ilus unenägu.
Sigur Ros on veelgi eksperimenteeriv ja katsetav kui varem, samas kõlavad nad kuidagi väga tuttava ja omasena. Kuid selle tuttavuse ja ehk lausa kodususe kõrval on albumit kuulates kogu aeg vaikselt kripeldamas mingi eriline tunne. Justkui oleksid tunnistajaks millelegi enneolematule, revolutsioonilisele, maailma ja ühiskonda muutvale.
Ja mille muuga kui sellise tundega eristuvad lihtsalt headest bändidest, lauludest, albumitest need kõige paremad, meistriteosed.
Takk... on meistriteos.
Võib-olla Sigur Rosi väga alternatiivsete standardite kohaselt on Takk... popmuusika, näiteks ()-ga võrreldes, mõtle - nad isegi laulavad keeles, mis päriselt olemas on. Mitte et suurem osa inimestest islandi keelel ja Sigur Rosi Hopelandicul vahet suudaksid teha.
Riskides minna eriti moosiseks, võiks öelda, et Takk... on rohkem kui album, Takk... on kogemus, teekond tundmatuses, ehk selles samas unenäos või muinasjutus.

Takk.../Aitäh...

www.sigur-ros.co.uk - lehel on ka päris paras ports mp3-sid, küll veel mitte uuelt plaadilt.

www.sigur-ros.is

Subbacultcha.

Noh, selles iseenesest pole midagi uut, et kui lõpuks midagi eriti head kuskil toimub, olen mina kuskil mujal. Seekord jälle tööl.
Aga soovitan kõigile.

Loengusari "Subkultuurid aja kaleidoskoobis", kokku 20 loengut.
Oma suures ülbuses kopipeistin siia kohe loengute (esialgsed) teemad:

1. Blues neegrite töölilauludest kuni tänapäevani. Blues`i avalduminebiitkirjanduses, biitmuusikas, psühhedeelias, garaažirokis.
2. Biitnikud. Nende eelkäijad ja mõjud subkultuuridele. Allen Ginsberg`iühiskondlik ja muusikaline tegevus. (Hasso Krull)
3. 50.-ndad. Teddyboy`d ja rockabilly Inglismaal, töölisklassi identiteet.
4. Memphise rockabilly, Johnny Burnette Trio. Nende hilisemad mõjud.Psychobilly. (Evol, Sewercide Lo-Fi)
5. Mis on biitmuusika (The Beatles, The Kinks). Biitmuusika ja selle leviküle maailma. (Vaiko Eplik)
6. Modid, modikultuur ja selle stiilielemendid. (The Who, Small Faces). (Ingrid Kohtla)
7. Psühhedeelia. Embrüa staadium, sünd ja ajajärk. (Aldous Huxley, 13thFloor Elevators, Syd Barret, Love, Jimi Hendrix). Monterey Pop festival jaWoodstock. (Ingrid Kohtla)
8. Funk, soul. Black Power liikumine, hip-hop`i sünd. Blaxplotation filmid.Afrofunk. (Tristan Priimägi)
9. Glamrock. Hübriidsed identiteedid, müüdiloome ja meediamanipulatsioonid.Live fast die young elustiil. (Ingrid Kohtla, Batsill)
10. Ameerika 60-ndate punk ja garage. Texase scene. The Ramones. (MartRamone)
11. 70-ndate Max’s ja CBGB’s pungi scene, selle post- ja värdvormid. Britipunk alates modpopparitest. Les Mc Neil (süüdimatus) versus Malcolm McLaren(Ingrid Kohtla, Batsill)
12. Elektrooniline muusika pioneerid. Areng electro-pop`ist house`i jadrum`n´bass`ini. (Suicide, Cabaret Voltaire).
13. Manchesteri scene. Northern soul. Factory ja Hacienda. Indie-dance.(Joy division, The Smiths, The Fall ja Happy Mondays).
14. Subpop ja indie identiteet: noise-rock, shoegaze ja neopsych. (MyBloodyValentine, Slowdive, Pixies, Jesus And Mary Chain, Butthole Surfers,Sonic Youth).
15. Countryside – Ameerika indie-rock`i energiaallikas. (Modest Mouse,Railroad Jerk, JSBX, Beck, Neil Young, jne). USA klassifitseerimatudskisoidartistid tänapäeval (Bob Log, Bobby Conn, Wesley Willis, jne).
16. Garaažirokk. Detroidi ja Skandinaavia scene. (The Hives, White Stripes,Detroit Cobras, Von Bondies). (Janno Zõbin)
17. Rastafari. Reggea ja dub (Ringo Ringvee)
18. Post-rock ja selle eelkäijad. (Mogway, Sigur Ros ja Godspeed You BlackEmperor.
19. Space-rock, kraut-rock ja proge. (Porcupine Tree, Hawkwind, Can, AmonDüül).
20. Ska. The Specialsist Madnessini. 70-ndate lõpp. (Batsill)

Kõik trükivead pärinevad algallikast:
http://www.taninfo.ee/?id=17804

Tundub olevat VÄGA väärt algatus.

Tõmbetuuled: Bloc Party vs. The Streets

The Streets lammutab Bloc Partyt - Banquet Remix. The Streets võib tekitada skepsist, aga seda siiski peab kuulma.
http://savefile.com/files2.php?fid=1217614&PHPSESSID=0b6bc07916938389e016f13db6760606

Plaksutame!

Bändil nimega Clap Your Hands Say Yeah on käteplaksutamiseks tõepoolest põhjust. Bändi samanimeline debüütplaat kihutas Billboardi Top Independent Abums edetabelisse ilma, et neil oleks olemas plaadileping või levifirma. Bänd on oma albumi ise plaadipoodidesse viinud ning seda on nüüdseks müüdud juba üle 12000 eksemplari.
Praegu on neist rääkimiseks põhjust aga sellepärast, et nad sõlmisid äsja lepingu Warner Music Groupi Alternative Distribution Alliance'iga (ADA) ning seega peaks nende plaadid jõudma palju suurema ostjaskonnani. ADA presidendi Andy Alleni sõnutsi on väga ebatavaline, et leping sõlmitakse otse bändiga, mitte plaadifirmaga.

Tublid!

Pikem jutt Reutersist: http://today.reuters.com/news/newsArticle.aspx?type=musicNews&storyID=2005-09-17T155749Z_01_MCC757398_RTRIDST_0_MUSIC-INDIES-DC.XML

http://clapyourhandssayyeah.com/

Siin Tallinn

Üks mu lemmiklehekülg internetis on Chromewaves. Chromewavesi blogard Frank tuuritab praegu mööda ilma ringi ja oli eile Tallinnas.
http://www.chromewaves.net/index.php?itemid=1963
Kahju ainult, et ta nii jooksusammul reisib ja ei saa mahti tutvuda ja rääkida muusikast ja muust, mis meid ju tegelikult huvitab.

Kui mina ükskord peaksin sellise tuurini jõudma, siis proovin paremini. Näis.

Kuna eile olin ma suurema osa päevast totaalselt teovõimetu, siis on blogis jälle päevane auk ja kõik põnev kajastamata. Kui ma pisut jõudu olen kogunud, siis proovime tasa teha.

*

Stellastarr* - Harmonies For The Haunted
(RCA)
2005

Stellastarr* ei ole esimene ega loodetavasti ka viimane New Yorkist tulev new wave-bänd. Ka nende kõla on meeldivat äratundmisrõõmu pakkuv. Kuid õnneks pole nad kellego üks-õhele koopia vaid pakuvad ka midagi vaid endale omast.
Keeruline teine album? Tundub, et mitte nii väga keeruline, sest Stellastarr*-il on endiselt paljugi pakkuda.
Kõige säravam tipp, Sweet Troubled Soul, antakse meile juba teise loona ning see tõeline pärl. Midagi päris nii silmapaistvalt väljapaistvat plaadil rohkem ei leidu, kuid ühtlaselt häid lugusid jagub küll ja küllaga.
Samas ei ole tegu plaadiga, mida võid lõpmatuseni kuulata, pigem tüdined üsna kiiresti, paned mõneks ajaks kõrvale ja siis avastad millalgi uuesti ning avastad, et see kõlab ju palju paremini, kui sa mäletasid.
Kui see aeg ükskord kätte jõuab, eks ma siis annan teada, kui suurepärane see plaat ikkagi on. Praegu on ta lihtsalt hea ühe väga silmapaistva pärliga.
Kuulamist väärt küll.

Soovitan: Sweet Troubled Soul, Island Lost At Sea

Ametlik kodulehekülg: www.stellastarr.com

Plaadiost: http://www.amazon.com/exec/obidos/tg/detail/-/B000AA7HK6/102-9301448-2400958?v=glance

Striimi või tõmba mp3 Sweet Troubled Soul: http://www.arjanwrites.com/arjanwrites/2005/07/stream_new_stel.html

New Wave Fotoalbum.

21443 värvilist ja must-valget fotot bändidest ja muusikutest. Põhiliselt headest või väga headest või siis peaaegu või täiesti tundmatutest.
Nimetada võiks näiteks
Joy Division, Bauhaus, Nick Cave, Chameleons, Clash, Echo and the Bunnymen, Einstürzende Neubauten, Ramones......
Ja fotode hulk kasvab pidevalt.

http://www.newwavephotos.com/

Slowdive live.

Ja nüüd üks õige magus rosin. Vähemalt minu jaoks.
Slowdive'i live-salvestus aastast 1992, 17. mai.

http://www.bradleysalmanac.com/2005/09/mp3s-slowdive-live-in-1992.htm

Lubage mul esitleda...

Carl Barat on lõpuks teinud ametlikult teatavaks oma uue bändi koosseisu. Ja kes küll on salapärane bassimees?
tadaaa.... Didz Hammond, endine The Cooper Temple Clause'i-mees.
Ehk on siis ka lootust, et hetkel veel nimetust bändist tuleb Libertinesile vääriline järglane.

Pikem jutt ja ülejäänud bändiliikmete nimed:
http://www.xfm.co.uk/Article.asp?b=news&id=117580

Pisut pealetükkiv rahumeelsus.

Tristeza - Dream Signals In Full Circles
(Tiger Style Records)
Ilmus: 2000

Christopher, Luis ja kaks Jamesi said Tristeza'ks 1997-ndal aastal San Diegos. Stephen lisandus õige pea ja 7-tolline "Forshadow" salvestati sama aasta detsembris.
Dream Signals In Full Circles, Tristeza teine täispikk album tekitab pisut segaseid tundeid, eriti kui ma mõtlen, et peaks ühe võiks lugu teiste seast välja valima soovituseks. Seda on üsna võimatu teha, väga keeruline oleks siit mõnda pala välja valida; kui lasta end lihtsalt vabalt muusikavoogudesse langeda, siis võib olla raske isegi märgata, kus üks lugu lõpeb ja järgmine algab.
Dream Signals on rahulik, rahustav post-rock, mis võiks vabalt sobida isiklikuks asjaarmastajalikuks meditatsiooniks või argipäeva õhtul töömõtete peast pelutamiseks. Tristeza rahustab, aga ei uinuta. Ja isiklikult mulle see erinevalt paljust instrumentaalsest post-rockist ka taustamuusikaks ei sobi, sest see sunnib kuulama ja süvenema. Loomulikult on iga hea muusika väärt seda, et temasse süvenetaks ja lihtsalt taustaks kuulamine on mõnes mõttes muusika suhtes solvav ( ilmselt elab muusika oma solvumist välja läbi hip-hopi kõiki konkreetselt p***e saates), kuid Tristeza kisub hoolimata oma rahulikkusest vägisi kuulama.

Tristeza ei ole minu jaoks bänd, mida ma vastu rinda tagudes oma lemmikbändiks nimetan. Ega ka bänd, mida ma iga päev või siis vähemalt regulaarselt mitu korda nädalas kuulan. Aga ma leian nad alati jälle üles, täiesti juhuslikult. Ja alati just siis, kui seda kõige enam vaja on.

Soovitan: tervet plaati ja mitte taustaks

Bänd: www.trstz.com

Plaadifirma: www.tigerstylerecords.com

Helinäiteid: http://www.epitonic.com/artists/tristeza.html

Kuidas teha ennast huvitavaks kasutute faktide abiga.

Kas pole tore aeg-ajalt sõpru, tuttavaid või võhivõõraid rabada tähtsusetute, kuid huvitavate ja kulmu kergitama panevate faktidega? Eeldatavasti ei ole ma ainus, kes aeg-ajalt sellist meelelahutust harrastab.
Täna pakun abimaterjali, mis aitab õllejutu vahele puistata suurepäraseid teadmisi bändide nimede saamislugudest. Eks sarnaseid lehekülgi ole kindlasti tuhandeid, aga täna jäi pilk pidama sellisel:

http://www.amiright.com/names/origins/

Paljude bändide kohta on erinevaid ja vastukäivaid lugusid mitmeid, seda põnevam.

Hall hiir, pikk sõit.

Albumeid, millest kirjutada, on järjekorras terve trobikond, aga mõned üsnagi magamata ööd põhjusel, millest siinkohal rääkida ei tahaks, on mu viinud seisundisse, kus kirjutada veel suudan, aga originaalseid mõtteid produtseerida enam mitte.
Ja õnneks polegi ju vaja mul midagi plädiseda, kui võin hoopis terve albumitäie lugusid teile kuulata anda.
Nimelt koperdasin ma juhuslikult lehele, kus rippumas täies pikkuses ja uhkuses Modest Mouse'i albumi This Is A Long Drive For Someone With Nothing To Think About.

Olge lahked!

http://sista.colony.ee/msc/afoolforyou/Modest_Mouse_-_This_Is_A_Long_Drive_With_Nothing_To_Think_About/

Esmatutvus: The Tourettes

The Tourettes tuleb Rootsist ja on päris huvitava kõlaga. Muusikas on midagi The Cure'ilt ja lauljanna hääles midagi Björkilt, üht-teist on võetud veel mujaltki ja kokku tuleb mõnus kokteil.

Bändi kodulehel lubatakse kuulata näiteid kahest laulust: http://www.thetourettes.com/songs.html
Sõnu saab ka lugeda.

Ja ega ma neist rohkem midagi veel ei teagi, sest nende kodulehekülg on väga lakooniline. Aga vaevalt see viimane kord on, kui Helinäljast nende kohta lugeda saab.

"Rainer Maria!" karjatas eit.

Rainer Maria - A Better Version Of Me
(Polyvinyl Records)

Ilmumisaasta: 2001

Jah, ma tean, et mu pealkirjad lähevad järjest kahtlasemaks. Aga mul pole häbi ka nii et kannatage ära.
Aga nüüd asjast.
Hetkel Brooklynis tegutseva trio debüütalbum ilmus juba aastal 1997, seega oleks võinud nad ehk veidi varem avastada kui sel suvel. Aga parem hilja kui..
Igatahes järgmist, loodetavasti sel aastal ilmuvat plaati, oskan ma juba oodata.
Rainer Maria muusika ei ole täiuslikkuseni lihvitud pop-pärl - ja jumal tänatud. Ma usun, et igast palast sel plaadil võiks vormida popi raadiohiti, kuid Rainer Maria on võluv just oma kohatises konarlikkuses ja parimas mõttes asjaarmastajalikkuses. Ja mis kõige tähtsam - RM muusika on läbinisti ausa kõlaga.
Kummagi laulja hääl kooliajal ilmselt muusikaõpetajale eritlist muljet ei avaldanud, kuid nii Caithlin De Marrais' kui Kyle Fischeri habrastes häältes on peidus uskumatu veenvus. Ja just see teeb neist bändi, mille muusikat kuulata ja millest on põhjust siin kirjutada.
Ma ei ole kuulnud RM teisi albumeid. Veel. Kuid miski sellel albumil olevas muusikas ütleb, et bänd on parajasti teel ja muutumises, päris täpselt nagu veel ei teata, kuhu jõutakse või jõuda tahetakse, aga ootused on suured ja siht silme ees. Edu neile sellel teel ning kuni uut plaati veel ilmunud pole, tasub üles otsida eelmised.


Soovitan: Artificial Light; The Seven Sisters, The Contents Of Lincoln's Pock


Bändi kodu: http://www.rainermaria.com/

Album Amazonist: http://www.amazon.com/exec/obidos/tg/detail/-/B00005425R/002-7381827-7524009?v=glance

Helinäited: http://www.epitonic.com/artists/rainermaria.html

Video: http://music.yahoo.com/ar-286282-videos--Rainer-Maria

Veel Peeli.

Jahh jahh, ilmselt võib selle blogi varsti ümber nimetada John Peeli lingikoguks, aga Peeli panust muusikasse ja tähtsust on pea võimatu üle hinnata ning seega ma ei kahtle hetkeksi postitamast järgmist temaga seotud linki, mille kaudu võib leida Peel Sessionite salvestusi näiteks selliste bändidega nagu Bloc Party, The Cure, Mogwai, Blur ja New Order. Ja muidugi mõned veel.

http://www.regnyouth.com/peel/

Sa oled aus.

Viimaste päevade uudis on muidugi see, et Franz Ferdinandi uus album on juba internetti lekkinud, kuigi ametlik ilmumisaeg alles 4. oktoober.
Üsna tavaline nähtus juba, ei pane kulmugi kergitama.
Aga enne kui see uudis päevavalgele tuli ja Franzu plaadifirma kontoris leinalipud heisati (või oleks pidanud heisatama, sest põhjust oli), riputati mõned lood tõmbamiseks kuulamiseks blogi nimega Dreams Of Horses (mis pole ilmselt ainus).
Kui sa oledki aus või soulseek tõrgub, siis ole aga lahke:

http://dreamsofhorses.blogspot.com/2005/09/new-franz.html

Õnneks pole ma ainuke.

Hea et enne kui ma juba nina püsti jõudsin ajada, avastasin ma ühe sama asja ajaja, kes isegi pisut kauem areenil püsinud. Kõrvaklapp on samuti muusikablog ning muusikamaitsegi üsna sarnane.

Rõõm.

http://k6rvaklapp.blogspot.com/

Soome rokib.

http://www.crikey.com.au/articles/2005/09/12-0956-8764.html

No las ta rokib pealegi. Ma ei tea, kas The Rasmus on Soome Silverchair, viimast ma pole peaaegu üldse kuulanud ja esimest ka mitte, aga selle kohta ma julgen öelda, et see pole kohe üldse minu maitse.
See artikkel sisaldab veel päris mitu nime, mis pole minu maitse, aga tähelepanu pälvis hoopis üks tekstijupp päris lõpus, mis räägib sellest, kuidas väikeriikide bändid endale kogu maailmas fänne leiavad.
Ning au ei anta kellelegi muule kui blogidele ja podcastidele.
Tsiteeritakse ka Ben Gibbardi Death Cab For Cutie'st, kes septembrikuises Wired'is ütles muuhulgas nii ( nüüd ja edaspidi palun andke mulle andeks mu äbarikud tõlkekatsetused): "Hea mp3-blog on nagu suurepärase muusikamaitsega sõber, kes pidevalt jagab sinuga oma viimaseid leide" .
Ja mitte ainult mp3-blog vaid igasugune muusikast kirjutav blog. Sest nagu keegi kuskil kunagi ütles või kirjutas, on heast muusikaalasest leiust mitterääkimine kuritegu.

Filmist ja raamatutest.

Heihei! Olen jälle tagasi.
Patareid kolmveerandi jagu täis laetud ja isegi kübeke töötahet leitud. See viimane läheb muidugi üle selleks ajaks, kui on vaja hakata tööd tegema. Aga sellest me ei räägi.
Vahelepõikena räägin hoopis sellest, et kui teil tekib vägagi mõistlik mõte minna kinno Sõprus mõnd head filmi vaatama, siis uurige enne ka Club Hollywoodi kava, sest kiljuvad teismelised plikad Stiina peol võivad filmielamust mõnevõrra häirida. Õhukestest seintest hoolimata on eelpoolmainitu näol siiski tegu vägagi asjaliku asutusega ning muuseas mängitakse enne filmi algust ka väga head muusikat (loodan väga, et see polnud tingitud ainult algavast filmist). Head muusikat leidub ka filmis nimega "Kaswatajad".

Olgu, minu mulast aitab küll, lugege midagi huvitavat. Bookslut on ritta ladunud 50 muusikateemalist ( või siis rockiteemalist, aga ma nii kitsalt ei piiritleks) raamatut.

http://www.bookslut.com/features/2005_09_006577.php

Kui nüüd keegi kõik need kindlasti väga head raamatud mulle ukse taha toimetaks...

Paus.

Siiralt Teie võtab nüüd paariks päevaks puhkuse ja kihutab metsade ja küngaste vahele nautima vaikust - tõelist indie't ja alternatiivi.


Kohtumiseni uuel nädalal.

Raskekahurvägi aitab.

Ühes stuudios kuskil Suurbritannias võib praegu olla väga kitsas ja rahvarohke. Lisaks veel väga kiirustav õhkkond, sest trobikond muusikuid - näiteks Radiohead, Bloc Party, Gorillaz, Manic Street Preachers ja Zutons - salvestavad lugusid, mis peaksid netis allatõmmatavad olema juba homme.
Lindistatavatest lugudest saab "Help: A Day In The Life", Warchildi heategevusplaat ning samas ilmselt ka kõigi aegade kiireimini lindistatud ja ilmunud album. Lisaks heategevaks otstarbeks raha kogumisele tähistatakse ka kümne aasta möödumist esimesest "Help" -albumist.

Albumi eriti muljetavaldav lugude nimekiri:

Antony and the Johnsons – ‘Happy Xmas (War is Over)’
Belle & Sebastian – ‘The Eighth Station of the Cross Kebab House’
Bloc Party – ‘The Present’
The Coral – ‘It Was Nothing’
Damien Rice – ‘Crosseyed Bear’
Elbow – ‘Snowball’
Emmanuel Jal – ‘Gua’
The Go! Team – ‘Phantom Broadcast’
Gorillaz – ‘Hong Kong’
Hard-Fi – ‘Help Me Please’
Kaiser Chiefs – ‘I Heard It Through the Grapevine’
Keane and Faultline – ‘Goodbye Yellow Brick Road’
The Magic Numbers – ‘Gone Are the Days’
Manic Street Preachers – ‘Leviathan’
Maximo Park – ‘Wasteland’
Mylo - TBC
Radiohead – ‘I Want None of It’
Razorlight – ‘Kirby's House’
Tinariwen - TBC
The Zutons – ‘Hello Conscience’

Veidi pikem ja inglise keelne jutt: http://www.nme.com/news/113636.htm

Pisut uimane elevant

Elefant - Sunlight Makes Me Paranoid

Tavapärase arutelu teemal "kõlab nagu Interpol" jätame seekord ära ja läheme kohe asja juurde.
Sunlight Makes Me Paranoid ei üllata iseenesest millegagi, hea turvaline indie-pop. Olles nimilugu varem korduvalt kuulnud ja kõrvaklappides tüdimuseni kedranud, ei paku album midagi eriti uut, samasugust hitti ka paraku mitte.
Küll aga rahulikku ja head unistavat muusikat, mis millegagi kõrva ei kriibi ja mida on rahustav ja lõõgastav kuulata.
Elefanti muusika ajal võivad mõtted vabalt lendama minna ning siis mingil hetkel avastad, et plaat on äkitselt otsa saanud. Mitte, et tegu oleks igava muusikaga - unistamiseks iga muusika ei sobi, see siin on aga ideaalne.
Viriseda tahan aga selle üle, et muusika võiks olla sügavam. Kahjuks tundub, et paari esimese kuulamisega on kõik dimensioonid kätte saadud ja uusi üllatusi oodata ei tasu.

Bändi kodu: www.elefantweb.com

Osta album: http://www.amazon.com/exec/obidos/tg/detail/-/B00008NRL3/103-6511076-8939047?v=glance (sellelt lehelt saab nimilugu ka kuulata)

Tehnikapede olen ma ju ka..

AkibaLive räägib kõikvõimalikest, enamasti muusikakuulamisega seonduvatest vidinatest ja pudinatest. Hea võimalus endas kadedustunde tekitamiseks.

http://www.akibalive.com/

Ja veel midagi kuulamiseks.

Kuula Sigur Rosi ja/või Dandy Warholsi uusi albumeid.

http://torr.typepad.com/weblog/2005/09/stream_a_couple.html

Pandora (mitte see Rootsist..huh)

Täna - vähemalt praeguse seisuga - ei ole mul pakkuda ühtegi põnevat uudist muusikamaailmast ega ka oma mõtteid mõne bändi või plaadi kohta. Paha lugu. Aga mul on põhjus ka. Hea põhjus - ma kuulan muusikat.
Telleri blog (http://www.siimteller.com/) nimelt juhatas mu põneva teenuseni, mil nimeks Pandora. Hea muusika sisse uppumiseks pole vaja teha muud kui lehel sisestada oma lemmikbänd või lugu ning selle andmepagasi põhjal pannakse kokku personaalne raadiojaam. Pandora mängib ette su sisestatud loo või sinu sisestatud bändilt mõne laulu ning peale seda hakkab omalt poolt mängima lugusid, mis sulle samuti meeldida võiksid. Ja küsib veel kogu aeg murelikult, kas kõlav lugu ikka sobib sulle. Väga hoolitsev ( Isegi vabandatakse, kui sa ütled, et sulle lugu ei meeldi). Hiljem saab oma raadiojaama lugusid ja esitajaid juurde lisada, et valik veelgi parem oleks. Niimoodi lemmikuid lisades võib lõpuks välja tulla vägagi hea raadio ja isiklik teadmistepagas suureneb ka.
Minu piiratud fantaasia tekitas Pandorasse Interpol Radio, mille repertuaari mahtus lisaks Interpolile ka näiteks Guided By Voices ja sületäis minu jaoks täiesti tundmatuid bände. Peale Radioheadi lisamist pakuti ka Depeche Mode'i ja John Frusciantet.

Pandorat saab tasuta ja registreerimata kasutada 10 tundi, edasi küsitakse kolm dollarit kuus, mis isegi minusuguse ihnuskoi jaoks väga palju ei tundu parima - ikkagi põhimõtteliselt enda valitud - muusika eest.

Pandora: http://www.pandora.com/

Onu Ian teab vastuseid..loodetavasti.

Kui Vastuse-Vadim enam aidata ei suuda, siis pöördu Ian Browni poole. NME Fannish Inquisition.

http://www.nme.com/features/113566.htm

Robertist ja Interpolist.

"Mis asi see Interpol on?"
"Interpol, sina, vana rebane. See on rahvusvaheline politsei, kes tegeleb meie eriala kõige suuremate ässade püüdmisega. Need ässad töötavad kogu maailma mastaabis."
(Vojtech Steklac, "Kollane Robert")

Riiulist leitud kapsastunud raamat tõi pähe helged mõtted. Aga sõna 'Interpol' kõlab nüüd küll hoopis teisiti kui kunagi algklasside põnnina seda raamatut lugedes.
Ka Interpol ise kõlab teisiti, Anticsi Special Editioni remiksides vähemasti küll. Ja päris kenasti kõlab. Soovitan, ükskõik kas koos raamatuga või ilma.

Plaat: http://www.amazon.com/exec/obidos/tg/detail/-/B000A78Z78/103-6511076-8939047?v=glance

Raamat: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?keywords=14813&ost=14815

Indie..um

Indieum tituleerib end uhkelt kui Indie Music Aggregator. Ning kuigi kogus sisaldub ka Mobyt ja Smashmouthi, on siin tõesti ka meeldivalt palju head muusikat tasuta tõmbamiseks ja kuulamiseks.

http://indieum.com/

Olen lõvikutsu..aga see ei muuda midagi

Pedro The Lion - Control
Ilmumisaasta: 2002

Pedro The Lion on hea bänd. Kindlasti. Aga puudu jääb muljetavaldav isikupära ja hingeminev sõnum. Nad kõlavad nagu ükskõik milline keskpärane indie-bänd, mis veel pole teinud ja ilmselt kunagi ühtegi massiivset ja revolutsioonilist albumit või isegi lugu ei tee. Kuigi ma oleks üdini rõõmus, kui mu arvamus millalgi ümber lükataks.
Pedro The Lionis on olemas mingi sarm ja võlu, aga enamikus lugudes jääb midagi määratlematut puudu, et see sarm kuulajani jõuaks.
Control on laialivalguv ja ilma konkreetse läbiva teemata ning kuigi plaadil ei ole ühtegi täiesti halba lugu, on lõpptulemus lahja ja kahvatu. Mitte halb, aga keskpärane ja kõrvust möödaminev.
Uimase päeva uniseks ja mittesegavaks taustamuusikaks sobib, aga kuulamiseks midagi erilist paraku ei paku

Aga kui siiski julged proovida, siis alustuseks: Magazine, Second Best

Kuula näiteks: http://www.purevolume.com/pedrothelion/music

Bänd: http://www.pedrothelion.com/

Ja kui julged, osta plaat: http://www.amazon.com/exec/obidos/tg/detail/-/B000063IUT/002-5882773-5942434?v=glance

Gimme Fiction, Adored

Spoon - Gimme Fiction

Spooni staatus on alati olnud üsna kummaline. Alati vaid üks samm eemal meinstriimi sisse murdmisest, kuid mitte kunagi päriselt kohal. Indie-maailmas kultusnimi, laiema üldsuse jaoks köögiinstrument nagu iga teine.
Gimme Fiction on eklektiline, segane ja peaaegu skisofreeniline maailm, kuid kõik - iga piiks, käeplaks või müra - on täpselt ainuõigel kohal.
Avalugu "The Beast and Dragon, Adored" lükkab albumi võimsalt käima ja pöörane energia ei vaibu enne viimase loo viimaseid takte. "I Turn My Camera On" on lugu, mis peaks olema kultushiti staatuses ja troonima kõigis maailma edetabelites, sest see on lihtsalt täiuslik hitt. Aga on nagu on.
Ning kuigi Spoon on igati ära teeninud selle, et olla üks suurtest nimedest maailmamuusikas, loodan ma oma vaikses egoismis, et "suur läbimurre" kuulsuses jääb toimumata ning nad jäävad alati poolsalajaseks parooliks, mida vaikselt vaid asjassepühendatutele sosistada.

Gimme Fiction on pärl ja väärib aukohta plaadiriiulis. Ja aastalõpuedetabelites.

Esmatutvuseks: Beast and Dragon, Adored; I Turn My Camera On

Bändi kodu: www.spoontheband.com

Osta: http://www.amazon.com/exec/obidos/tg/detail/-/B00082ZRN0/002-5882773-5942434?v=glance

"Paris Hilton on meie põlvkonna Marilyn Monroe."

.. aga ülejäänud jutt on mõistlik.
Pitchfork räägib Bloc Partyga.

http://www.pitchforkmedia.com/interviews/b/bloc-party-05/

Radio John Peel

Radioplus on järjekordne auavaldus legendaarsele John Peelile. Leheküljel on nimekiri lugudest, mida John Peel oma saadetes mängis - nimekirjas on märgitud kuupäev, mil lugu esmakordselt kõlas, samuti link bändi/artisti kodulehele ja legaalse mp3-failini. Peeli nimi iseenesest peaks olema juba piisav tagatis, et need mp3-d on tõmbamist ja kuulamist väärt.
Lisaks veel nimekiri muudest Peeliga seotud lehekülgedest.

http://www.radio.plus.com/

Priipääse.

Ülekanded live-kontsertidelt.

http://www.livenetmusic.com/

Cover 'em all.

Copy, Right? on mp3-blog, mil teemaks coverid.

http://copycommaright.blogspot.com/